- Kaheksakümndendad on kogu aeg moes
Reporter: Margus Haav
Oleks keegi mulle veerandsajandi eest öelnud, et kiigun kunagi Viljandi lossimägedes eurodiskostaaride Fancy ja Joyga, oleksin ilmselt arvanud, et ütleja on püsti hull.
Eile hommikul olid tänavad öösel ladistanud vihmast veel märjad. Raekoja kell on just löönud kümme. Olen tööteel möödunud Grand Hotel Viljandist, kui kuulen tuttavat häält oma nime hõikamas. Vaatan otsivalt ringi. Hotelli ukse vahelt lehvitab Viljandi linnavalitsuse turismiameti juhataja Krista Kull, stiilne ja värske nagu alati.
"Lähen just Fancyle ja Joyle linna näitama," ütleb ta silmade särades. "Tahad äkki kaasa tulla?". Maigutan esimese hooga suud. Sellest hotellist olen käinud mööda sadu kordi, kuid pakkumist eurostaaridega jalutama minna pole varem millegi pärast tehtud. Enam pole aega kõhelda. Kui härrased ise vastu pole, olen muidugi nõus.
Selgub, et härrased ei ole üldse vastu.Surume kätt, vahetame viisakusi ning asumegi teele.
Punasest vildist saunamüts
Austraaliast (blogi pidaja ehk mina ütleks hoopis Austriast) Bad Aussee nime kandvast linnakesest pärit trio Joy, kes tegi kaheksakümnedate keskpaiga vaieldamatult menukaima tantsuplaadi "Hello", on Viljandisse sõitnud originaalkoolseisus. Bändi liikmed on pikkakasvulised lõbusad mehed.Ei maksa unustada, et nad jõudsid pärast rohkete ümberistumisega teekonda Ibizalt Saksamaa kaudu Viljandisse läinud ööl kella kahe paiku. Sellest hoolimata on nad rõõmsad, värsked ja hakkamist täis.
Jupp ootamist ning siis ühineb meiega Fancy. Mäletan seda krapsakat, triibulise fututukaga ning ajastusse sobivat meigitud meest kaheksakümnendate keskpaiga videotest. Veerandsajand on möödunud. Nüüd on Fancy väärikas härrasmees, kes kannab tumedaid prille ning kiiskvamusti terava ninaga kingi. Vahetu ja sõbralik.
Joy elavaloomuline liige Andy Schweitzer räägib mulle rõõmsalt, et nende kodulinnas on tegelikkult elanikke 7500 kanti, nii et Viljandil on suurust küll ja jääb tegelikult ülegi.
Bonifatiuse gildis uurivad külalised rõõmsa huviga kohalikke meistrite käsitööd. Palun Fancyl pildistamiseks pähe panna riiult pihku puutunud punastest vildist mütsi. Ta keeruldab seda käes, aga pähe panna seda ei söanda. Kummaline peakate äratab ka teiste tähelepanu. Milleks see on? Kui selgub, et tegemist on mütsiga, mida kantakse saunas, noogutavad kõik nõusolevalt. Lisaküsimusi ei esita.
Viljandi paistab neile tõesti meeldivat. Fotoaparaadid klõpsutavad ning i-Phone`id otsivad sobivaid rakursse. Märkan, et eriti huvitavad mehi detailid. Koortunud värviga voodrilauad, veidi roostes vanad uksedhinged. Lossimägedes on mehed vaimustuses külakiiges. See saab sisse päris mehise hoo.
500 eurot plaadi eest
Fancy, Joy ning teised kaheksakümnedate keskpaiga tippnimed tõid Viljandisse mõistagi retrofestival, väga julge ning tõeliselt üllatava esinejatevalikuga kahepäevane pidu. Võõrustajatele jätsid staarid sümpaatse mulje juba esimestest silmapilgust. Staarikompleksideta. Nad palusid lihtsaid toite, korvitäit valitud aastakäigu šampanjat ei nõutud.
Artistide saatja Erkki Vadi möönab, et festivali ellujõumist ei suutnud palju uskuda. "Kui esinejad välja kuulutasime, küsiti igalt poolt, kas see on mingi suur nali või", meenutab ta muigates. "Tegemist on A-klassi staaridega."
Oleks keegi 1986.aastal öelnud, et kunagi saab ta Viljandis võõrustada Fancyt, Sandrat, Joyt, C.C Catchi ja Thomas Andersit, oleks Erkki Vadi ütlejale tõenäoliselt kallale läinud - mis ta, sunnik mõnitab nõukogude inimest!
"Joy on selles mõttes kummaline bänd,et tema plaate on raske saada," räägib Vadi. "Ja kui ongi saada, siis on need väga kallid. Täpselt sama lugu on Fancyga. Fancyt fännatakse Venemaal." Vadi teab, et Fancy plaadite täiskolleksiooni eest tuleb maksta kõva hinda. Internetikeskonnas e-bay kujuneb debüütalbumi "Get Your Kicks" lõpphinnaks 500 eurot, vahel ka rohkem. Oksjoni võitja on tavaliselt vene nimi. "Meeletu värk," vangutab Vadi pead. "Sellegipoolest - kui keegi näeb, ostku kohe ära!"
Viljandi pärimusmuusika aida suures saalis ronib Joy klahvpillimees Andy Schweitzer kohe lavale ning mängib klaveril mingit meloodiat. Diskostaarid on akustikaga väga rahul. Schweitzer lipsab hiljem isegi tagasi ning teeb saalist seeria pilte. Kiirustan telle järele. Huvitav, mida arvab diskomees meie pärimusmuusika kantsist?
"Väga tore ja huvitav koht," ei ole ta kiitusega kitsi. Talle meeldivad üldse vanad ehitised. Selgub, et kõva techno-tümpsubändi liige mängib ise heal meelel akoridioni ning peab üldse rahvamuusikast lugu. "See meeldib mulle tõesti. Ka meil on väga vanad folkmuusika traditsioonid, mida au sees hoiame. Austria muusikast enamik ongi folk, kui järele mõelda." Kummal on parem heli kas süntesaatoril või akordionil? Ta usub siiralt, et see sõltub ajast ja kohast. Talle meeldivad igastahes mõlemad.
Aida kohvikus saan jutule Joy algkoosseisu mehe Freddy Jaklitschiga. Tunnen huvi, millist muusikat ta kuulab. "Igasugust, kuid vaid on karismaatiline," vastab ta. "Võib olla art-rokk, võib olla meditatiivne muusika - peaasi et oleks hingega." Kaheksakümndad on täna kõikjal, nii peavoolu- kui põrandaluses popis. Jaklitschile see muidugi meeldib. "Seitsmekümnendate sound oli hoopis teistsugune, kaheksakümnendatel lisandusid uued võimalused, uued viisid," mõtiskleb ta. "Meie uuel plaadil on ka täiesti autentsed kaheksakümnendate sound`id. Usume, et kaheksakümnendad on ikka moes."
 |
Väljapeetud diskostaaril Fancyl ja
teistel kaugetel külalistel tegi seninägematu tegumoega punane vildist
saunakübar meele päris rõõmsaks.
foto:
Peeter Kümmel / Sakala
|
Fancy läheb aastatega nooremaks
Saksamaalt pärit Fancy kodanikunimega Mandfred Alois Perilano (ise annan veel ühe võimaluse: Manfred Alois Segieth) on sündinud 1946.aasta 7. juulil. 1984. aastal ilums tema esimene menusingel "Slice Me Nice". Kui eurodiskos toimuv üldjuhul üle ookeani ei jõua, siis Fancy on olnud Ameerikas Billboardi tantsutabelis kolmel korral. Fancy edus ei tasu alahinnata produtsendi Anthony Monni rolli, kes on teinud koostööd ka ilmakuulsa Amanda Leariga.
Euroopas, Aasias, Kanadas ja Mehhikos on Fancy andnud tuhatkond kontserti.
Olin kaheksakümnendate keskpaigas mõnel tantsupeol diskoriks. Fancy, tuleb tunnistada, et teie materjal oli alati igaks juhuks kaasas!
(Naerab rõõmsalt.) See oli vist 1986 või 1987, jah? Millised lugusi sa põhiliselt mängisid?
Meil oli kaheksakümnendate keskpaigas ültse suur italo-disko vaimustus. "Slice Me Nice" ja "Chines Eyes" olid kindlasti playlist`is.
Jah, need olidki mul üldse esimesed hitid. Hiljem tulid "Bolero" ja "Lady In Ice" , "Flames Of Love".... Kuidas lood muide peale läksid?
Põrand oli täis! Ma poleks siis osanud muidugi hingeski aimata, et ma kunagi Fancy endaga mööda Viljandit jalutan.
(Fancy naeratab leebelt ning teeb käega liigutuse, millest võib mõista, et maailm ongi kummaline.)
Kuidas teil nüüd läheb? Kas muusika on ikka põhiline?
Elu on täesti okei, lähen aina nooremaks. (Naerab taas.) Mulle meeldib endiselt eri maades kontserte anda. Olen väga uhke, et saan Viljandis esineda, mulle hakkas see linn kohe esimesest pilgust meeldima. Siin on väga mugav ja hubane, inimesed on sõbralikud. Mulle meeldib siin tõesti! Ma ei saa seda kaugeltki mitte iga koha kohta öelda, ausalt. Tõesti väike ja armas linn.
Teie kontserdile tuleb minu teada tublisti rahvast tervest Eestist ja kaugemaltki.
Ma kuulsin ka seda. Loodan, et kontsert läheb hästi ja kõigil on lõbus.
Sellised tähed väikses Viljandis.... Paljud ei uskunud esialgu, et te kohale tulete.
Pole midagi imelikku, meile siin meeldib.
 |
foto: Peeter Kümmel / Sakala
|
*Ise lisan,et kolmas Joy liige on kitarrist Manfred Temmel.
